pühapäev, 1. november 2015

BONADEA

Ning ühel ööl langes täht. Langes särinal, tuli järjest lähemale ega haihtunudki peeneks viiruks nagu enamik tähelendusid, vaid muutus üha suuremaks ja suuremaks ...



„Näed neis tukkides miskit?“ küsis ta äkitselt. Bonadea jõllitas hõõguvaid süsi vahtida, kuni silmist vesi jooksma hakkas. Ta raputas pead. „Üksnes heledat hõõgumist,“ vastas ta. Siili Anna segas tuletukke ja küsis uuesti: „Nüüd näed või?“ „Mida ma pean nägema?“ küsis Bonadea. Ta tegi nagu kästud, kummardus ettepoole ja vahtis üksisilmi tulle. Bonadea nägi süte sees maja ja lossi, võlvialuseid, mis olid uhkemad kui lehtpuud kuldses sügises ja nende kohal õhukest sinaka leegi kuma. Ta nägi tulelilli, tulesõnajalgu ja nirisevaid kullajõgesid.  Mis seal sügaval sees õige liikus... Ta pingutas, kuni silmad kipitama hakkasid. Miski nagu lehvis, miski nagu vilkus...