Ning ühel ööl langes täht. Langes särinal, tuli järjest lähemale ega haihtunudki peeneks viiruks nagu enamik tähelendusid, vaid muutus üha suuremaks ja suuremaks ...
„Näed neis tukkides
miskit?“ küsis ta äkitselt. Bonadea jõllitas hõõguvaid süsi
vahtida, kuni silmist vesi jooksma hakkas. Ta raputas pead. „Üksnes
heledat hõõgumist,“ vastas ta. Siili Anna segas tuletukke ja
küsis uuesti: „Nüüd näed või?“ „Mida ma pean nägema?“
küsis Bonadea. Ta tegi nagu kästud,
kummardus ettepoole ja vahtis üksisilmi tulle. Bonadea nägi süte
sees maja ja lossi, võlvialuseid, mis olid uhkemad kui lehtpuud
kuldses sügises ja nende kohal õhukest sinaka leegi kuma. Ta nägi
tulelilli, tulesõnajalgu ja nirisevaid kullajõgesid. Mis seal
sügaval sees õige liikus... Ta pingutas, kuni silmad kipitama
hakkasid. Miski nagu lehvis, miski nagu vilkus...
